4/27/2017

“The world as we have created it is a process of our thinking. It cannot be changed without changing our thinking.”

Nii tahaks jälle kirjutada, mida ma tunnen.Aga ma ei tea ise ka mida ma tunnen või peaksin tundma.Või on minuni kevadväsimus jõudnud, ei tea.Viimasel ajal on kuidagi kõik nihu läinud, nihu on veel leebelt öeldud.Pigem terve see kuu on üks kohutavalt sitt kuu olnud.Olen järeldusele jõudnud et, mitte kedagi no absoluutselt mitte kedagi ei saa usaldada.Kõik ainult lubavad ja lubavad,aga lubadusi ei täideta,ja pealekauba oldakse nii kahepalgelised, et ma ei vaevugi enam suhtlema.Sest mu ootused purustatakse igapäev.Paar nädalat tagasi,ütlesid  mulle inimenesed,midagi, mis pani mu ikka väga sügavalt mõtlema ja seda kahest vaatepunktist.Tegelikult seda on üks inimene mulle veel öelnud, aga lasin selle kuidagi kõrvust mööda,kuid nüüd, ma ainult mõtlen selle peale.Esiteks kuidas nad julgesid seda mulle öelda?Ei ärge saage minust nüüd valesti aru et olen pahane aususe pärast, ei ma olen lihtsalt ??ja see ehk tõi mu maapeale tagasi,ning suudan selgepilguga jälle asju vaadata.Jah, muidugi see on mu elu ja pean ise otsustama.Aga äkki neil on õigus?Äkki ma peaks neid kuulama?Või lihtsalt oma roosamulli sisse tagasi sukelduma,ja tegema näo ,et kõik on korras ja vaatama kuidas asjad kulgevad.Aga samas kuskilt jookseb piir.Mul on tunne, et ma oleks nagu nähtamatu või siis täiesti tundetu.Mitte nüüd selles mõttes tundetu, et mul ei oleks tundeid, vaid teised arvavad ,et mul ei ole tundeid, sest teie käitumine tekitab küll minus selliseid mõtteid.üleüldse mu elu on lihtsalt üks sasipundar.Igapäev on nagu üllatusmuna kunagi ei tea, mis tänane üllatus on, kahjus "üllatus" on siiski negatiivne üllatus.Ja ma lihtsalt ei jaksa,ma niii niii väga loodan, et ehk tänane päev tuleb parem, aga kus sa sellega, igapäevaga aina rohkem läheb putsi ja ikka korralikult.Ma tahaks et see lihtsalt LÕPPEKS.Tegelikult ma ei tea ise ka ,mida ma tahan?Või noh ma tean mida ma tahan, aga selle jamade keskel,kas ikka tahan?Kas ma suudan?Kas ma olen piisaval tugev?Kas ja miks on ilmselt mul lemmikud sõnad viimasel ajal.Muidugi mulle meeldib ennast selle mõttega ka lohutada, et juu siis nii peab minema, aga kas ikka peab,?Äkki ma saan seda muuta, aga kas saan?Mul on nii palju küsimusi, millele ma vastust ei saa, ilmselt isegi saaks,aga kas ma jälle tahan, tahan veel rohkem haiget saada, või ehk ongi nii parem et olen teadmatuses, mis mind omakorda endast välja viib.Ma tahan tagasi seda aega kus ma olin õnnelik,rõõmus ja tundsin ennast hästi.Aga hetkel on mul peas miljon mõtet,tunnen rahutust, kardan-kardan väga erilisest ja kallist inimesest ilma jääda, kõik see jama lihtsalt lõhub mind.Ja kui ütlen et lõhub, siis ikka korralikult.Tahaks kõik ära unustada ja lihtsalt puhtalt lehelt kõik uuesti teha.sest see kord ma oleks targem,võik kas oleks aga ilmselt ma teeks väga väga palju asju teisiti.Aga samas ehk nii peab minema, äkki see ongi mingi märk või ma ei tea.Ma tunnen et ma olen muutunud, ma lihtsalt tunnen,et ma ei saa enam hakkama, ja kas üldse tahan,ma ei soovi enam mitte kellegiga suhelda, jah ma võin suhelda aga ise ma kontakti ei otsi, ma ei taha,ma reaalselt ei taha.Ma tahan üksi olla omas koopas, lihtsalt olla.Ma olen omadega nii sassis et see on lihsalt K O H U T A V.Ainukesed emotsioonid mida ma viimaselajal tunnen on valu,hirm,segadus,teadmatus, et ma pole piisavalt tähtis, mind ei väärtustata jnejne.Ma ausalt ei jaksa nii see lihtsalt tapab mind seesmiselt.    M.A  L.I.H.T.S.A.L.T  E.I  J.A.K.S.A
Ühesõnaga ma nii nii väga loodan, et kõik laabub peagi.