6/17/2016

Sometimes all you can do is lie in bed, and hope to fall asleep before you fall apart.

See on üüpris naljakas, kuidas inimeste sõnad ja teod, võivad mind niimoodi jalust rabada, jah ma ei pruugi sellest välja teha, aga olgem ausad see teeb haiget. Ma võin naeratada peale seda näo teha, et kõik on korras aga ei. Ma olen kõike kuulnud( mitte päris kõike, aga saate aru küll)kuid see lihtsalt teeb haiget.Inimesed keda ma tõesti arvasin olevat enda kõrval, ei ole seda.Mida päev edasi seda enam ma tahan kõigest loobuda, mul ei ole lihtsalt enam jõudu, ega tahet edasi pingutada.Mulle tehakse igapäevaga aina rohkem selgeks, et ma olen üksi. Ma tean, et ma ei ole üks, sest mul on perekond, aga hetkel on selline tunne.Mitte keegi ei tea, mida ma tunnen ja seda on isegi raske sõnadesse panna.. Hirm? segadus?valu? teadmatus?kurbus?Ma lihtsalt ei suuda, ei taha, ei jaksa enam, lihtsalt ei.Selline tunne, et mulle on otsaette kirjutatud suurelt "palun tehke mulle haiget"..Viimasel ajal tuletatakse mulle pidevalt meelde minevikus tehtud vigu, aga guess what, meil kõigil on omad vead ja ma olen nendest juba aru saanud, seega aitab.Ma tahaks lihtsalt tugev olla,aga ma ei jõua, ma tunnen kuidas ma igapäevaga aina enam murdun.Vahet pole mida ma ka ei teeks alati olen ma süüdi ja kõiges!Ma olen lihtsalt nii done oma eluga..Im tired of being always there for others - ja kui mul kedagi vaja on siis leitakse alalõpmata vabandusi.Ühesõnaga not happy, not sad, but empty...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar