2/12/2016

Im falling to pieces

Tahaks jälle kirjutada, tahaks enda tunded, mõtted kirja panna.Ma tahaks et, keegi lihtsalt kuulaks mind ära, sõnagi lausumata, lihtsalt kuulaks.Ma isegi ei tea kust alustada, kõik on lihtsalt nii keeruline ja "leebelt" öeldes ka perses.Ma tunnen et ma ei jõua, noo lihtsalt ei jõua,Ma tean et  kõlab jälle mingi pubeka halana, tean et on ka palju hullemaid olukordi.Kuid kuskilt jookseb minu piir, ja mu piir on üsna katkemas.Tunnen ennast täpselt nii - im still alive, but barely breathing.Ma lihtsalt tunnen kuidas iga päevaga aina enam pasa sisse vajun.Ja kui te arvate et, ma ei pinguta siis te eksite.Ma üritan nagu idioot, aga noh välja kukub  nii nagu alati.Kohati tekib tunne et, kõik on lihtsalt surnud ring.Ja sellest ringist on nii raske välja rabeleda.Kõik on muutunud, liiga kiiresti, ma isegi ei tea kas nutta või naerda, aga seda ma tean,et ma pole rahul hetke olukorraga. Ma üritan enda elukesega edasi veereda, aga mida päev edasi ,seda enam ma tunnen ,nagu ma oleks elanud terve elu kuskil roosa mulli sees, mis äkitselt plahvatas.Mis on mingil määral tõsi,kuid see reaalsus on ikka sada korda hullem, kui ma oleks osanud arvata.Mis mind kõige enam häirib, on see et ma tahaks olla tugev, aga hell no. Iga pisem asi ajab mind endast välja ja ma hakkan nutma.Ma tahaks seda tunnet, et ma tean et mind toetatakse,aga hetkel mul on tunne, et ma oleks täiesti ihuüksi, ma tean et mul on kallid sõbrannad sõbrad ja vanemad.Kes mind toetavad, kuulavad , kuid mul on tunne, et keegi lihtsalt ei mõista mind.Samuti ma ei mõista iseennast ka.Mis ajab mind eriti närvi.Ma tunnen et ma oleks nagu mingi"asi".Siis kui mind vaja, siis pean kohe kohal olema.Muidu mind ei väärtustata, pidevalt ma pean midagi andma või tegema,ma niigi üritan ots otsaga kokku tulla,aga osad ei mõista lihtsalt(tean et päris nii ei ole, aga nii ma lihtsalt tunnen)Tahaks lihtsalt kõiges eemale,tahaks veidi lihtsal hinge tõmmata.Ma tunnen et ma lähen lihtsalt HULLUKS, ja kõik see lämmatab mind.Ma ausalt pingutan et olla parem tütar oma vanematele,parem õde,parem sõbranna,parem tüdruksõber,parem õpilane-ma ausalt proovin aga siis imbub ikka kuskilt mingi tark pea välja ja ütleb "juu sa ei pingutanud piisavalt või juu nii siis pidigi nii minema" ning see hetk ma tahaks esimese ette juhtuva esemega sind niiiiiiii kõvasti lüüa, ja küsida mis tunne on?Ühesõnaga ma olen üks hädapätakas, kes ei oska elada oma facking "ilusat" elu, kes vingub iga asja üle, kes ei pinguta piisavalt jne..ja see panebki mõtlema, kas ma pean edasi pingutama selja sirgu ajama ja tõestama et ma saan hakkama või lihtsalt loobuma.Ja tunnistama, et olen täielik hädapasun.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar