11/04/2015

.

Peale 3kuud, olen otsustanud, et peaks järjekordse blogi postituse tegema. Tegelikult olen pikka aega mõelnud, et teeks, aga kuidagi jääb see ikka ainult plaaniks.
Ma ei tea, kas minuni on ka jõudnud see "sügismasendus" või mis toimub. Ma ei jaksa lihtsalt enam. Ma ei viitsi koolis käia. Ma ei jaksa pingutada.Mul puudub täielik motivatsioon kõige suhtes. See on lihtsalt nii kurnav.igapäevaga tunnen ma aina rohkem,et ma tahaks paberid koolist välja võtta.Ja lihtsalt oma probleemide eest joosta.
Aga miskipärast on tunne, et sellest ei oleks palju abi.See teeks olukorra veel hullemaks.Ma olen viimasel ajal nii palju asju valesti teinud,käitunud, öelnud ja ka inimesi alt vedanud.Aga andke andeks, ma ei ole multifunktsionaalne, et ma jõuan igale poole.
Ja veel teiste muredega tegelda.lets face the  facts kõige rohkem saad sina ISE ennast aidata. Ma ei taha tunduda isekas, aga tõesti,ma ei viitsi enam.Ma ei viitsi inimestega isegi enam suhelda,mul on lihtsam vait olla ja teha nägu,et kõik on "ok"
Aga see ei ole vale ju. Mul on õigus öelda ja käituda nii nagu ma tahan.
Ükspäev vaatas mu sõbranna,minu vana lapsepõlve pilti ning küsis"KUHU SEE ÕNNELIK LAPS NÜÜD KADUNUD ON?!"See hetk, ma vastasin seda pilti ja mõtlesin, wou ma tõesti tundun seal pildil nii õnnelik ja rahulolev kõigega.
Miks ma praegu ei võiks nii olla?Ja siis jõudis reaalsus kohale.Mul ei olnud selliseid probleem, nagu praegu.Ma tunnen, et ma elaks kahte elu korraga kodus üks, ning väljas pool kodu teine.
Ma lihtsalt loodan, et kõik saab varsti korda, ja ma ei pea endalt  küsima miks?milleks?kuidas?millal jne..