8/25/2015

.

Hetkel ei teagi, kust mul jälle tuli tahtmine siia kirjutada. Kuid lihtsalt kusagil on vaja elada oma tunded ja mõtted välja.
Viimasel ajal ma ei saa aru, mis toimub, kus ma olen ja miks ja kas see on üldse õige, mida teen. Tekib nii palju küsimusi, mille peale mõeldes ma lähen lihtsalt h-u-l-l-u-k-s. Ma varsti ei jõua lihtsalt enam kõike enda sees hoida ja murdun.
Täna küsis üks inimene mu käest, et "mis sinuga on juhtunud?" -ausalt ma ei osanud midagi vastata,ning ma olen terve õhtu selle üle mõelnud.Selle lühikese ajaga on nii nii kohutavalt palju muutunud, et see vist on minu jaoks hetkel normaalne juba, et ma ei saa ise ka aru mida ma teen, ma lihtsalt lähen vooluga kaasa. Aga kas see on siis vale?
Ma ei suuda võtta ennast kokku selleks, et inimestega normaalselt suhelda. Sest ma lihtsalt ei jaksa.mul on lihtsalt inimestest ükskõik,ei ärge saage valesti aru, mul ei ole ükskõik teist, mul on sellest jamast nii kõrini, pidev valetamine,varjamine.. See pask lihtsalt kasvab üle pea.Ma tunnen ennast nagu elav laip.mul on kõigest lihtsalt nii pohhui..Ma olen täiesti emotsioonitu tuim tükk.Kes vaatab kuidas asjad kulgevad.Pehmelt öeldes, ma tahaks enda sisikonna välja kookida äkki siis hakkaks parem?Minult pidevalt küsitakse
"Kuidas sul läheb?"tavaliselt vastan sellele küsimusele automaatselt,et "hästi ikka". Miks ma ei suuda inimestele  tegelikult ausalt rääkida, rääkida asjadest nii nagu nad on? või ma saan lihtsalt aru, et sind ei kotti see ja ma ei hakka sulle seletama KUIDAS MUL TEGELIKULT LÄHEB.Küsimusi tekib kuradi palju.Miks?Mille pärast?Millal?Kuidas?Ma olen omadega nii tupikus et,ma ei oska sellest välja rabeleda.See lihtsalt matab mu enda sisse elusalt.


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar