3/12/2015

Reaalsus

Tuju on täiesti olematu.Selline reedetud,pettumuse,väsimuse ja teadmatuse tunne on peal.Ja mul on nii palju küsimusi endale,kui ka teistele,millele ma elusees vastust,ei saa.Ja see ajab mind kohutavalt närvi.Ja kõige rohkem ma vihkan seda teadmatust.Kuigi ma peaks olema õnnelik.Aga ma ei ole, sest ma ei suuda olla.Vaevan oma pisikest pead liiga palju asjade pärast,mille pärast ma põdema ei peaks.Oii kuidas ma kardan.Kardan,et kõik ei lõpe hästi.Kardan et kõik laguneb koost.Kõik see hea,kõik mis on tundunud nii super.Lihtsalt üks suur-suur segadud on mu sees.Ma isegi ei tea miks see nii on.Võibolla selle pärast et olen pidanud pettuma väga palju viimasel ajal.Kuigi ma ei peaks ju tegelt ültse põdema.Aga ikkagi kardan.Kardan,et ma ei tee õigesti.Kõik see mis on.Lihtsalt lõpeb.Tahaks nutta ja karjuda,aga pisarad puuduvad.See kogu valu elab mu sees.Ja see teeb haiget,tahaks kellelegi kõik ära rääkida,aga ma ei taha teisi vaevata,sellega mis mu seea toimub,ja peale kauba arvan et kedagi ei huvita ka.
Aga juhtub see mis juhtuma peab.Ja ma ei saa seda olematuks muuta.