6/17/2016

Sometimes all you can do is lie in bed, and hope to fall asleep before you fall apart.

See on üüpris naljakas, kuidas inimeste sõnad ja teod, võivad mind niimoodi jalust rabada, jah ma ei pruugi sellest välja teha, aga olgem ausad see teeb haiget. Ma võin naeratada peale seda näo teha, et kõik on korras aga ei. Ma olen kõike kuulnud( mitte päris kõike, aga saate aru küll)kuid see lihtsalt teeb haiget.Inimesed keda ma tõesti arvasin olevat enda kõrval, ei ole seda.Mida päev edasi seda enam ma tahan kõigest loobuda, mul ei ole lihtsalt enam jõudu, ega tahet edasi pingutada.Mulle tehakse igapäevaga aina rohkem selgeks, et ma olen üksi. Ma tean, et ma ei ole üks, sest mul on perekond, aga hetkel on selline tunne.Mitte keegi ei tea, mida ma tunnen ja seda on isegi raske sõnadesse panna.. Hirm? segadus?valu? teadmatus?kurbus?Ma lihtsalt ei suuda, ei taha, ei jaksa enam, lihtsalt ei.Selline tunne, et mulle on otsaette kirjutatud suurelt "palun tehke mulle haiget"..Viimasel ajal tuletatakse mulle pidevalt meelde minevikus tehtud vigu, aga guess what, meil kõigil on omad vead ja ma olen nendest juba aru saanud, seega aitab.Ma tahaks lihtsalt tugev olla,aga ma ei jõua, ma tunnen kuidas ma igapäevaga aina enam murdun.Vahet pole mida ma ka ei teeks alati olen ma süüdi ja kõiges!Ma olen lihtsalt nii done oma eluga..Im tired of being always there for others - ja kui mul kedagi vaja on siis leitakse alalõpmata vabandusi.Ühesõnaga not happy, not sad, but empty...

6/15/2016

Life was meant for good friends & great adventures...

 Helo, päris pikk paus on jälle sisse tulnud, anyways  ma mõtlesin, et kirjutaks siia natukene oma tegemistest.Eks näis kuidas see välja kukub ja kui palju ma üldse midagi mäletan :- D Kõigepealt kuu aega tagasi olin ma haiglas 3 nädalat, ütleme nii et need nädalad olid kohutavad, ega ma eriti midagi sellest ei mäleta, kui pidevalt olin tilguti alla ja kohutavalt halb oli olla ning jube suur kodu igatsus oli, sõbrad ja perekond käisid mind muidugi vaatamas, kuid ausalt see oli masendav.Diagnoosiks panid neeruvaagnapõletik, südamerütmihäired, veremürigitus, ning kopsus oli vedelik, ühesõnaga oli meeldiv :-D

sain haiglast välja ja hakkasin vaikselt taastuma, algul oli ikka päris nõrk ja kehv olla.Enamus aja veetsin ma anduga ma isegi ei mäleta, mis me kõik vahepeal korda saatsime, aga kui ilmad ilusamaks ja soemaks läksid, helistas jörgen,et me läheks  autodega männikule wakeparki, mõeldud tehtud!Nii me suundusime sinna poole, jörgeni, celine, anduga, gaili, rasmuse ja johaniga..Sõitsime autodega sinna ja veetsime terve päeva seal, mängisime võrku ja päevitasime. Paar päeva läks mööda ja siis me läksime gaili, rassi ja anduga Maidlasse ujuma ja päevitama,(isegi mina, külmavares, käisin ujumas, wuhuu) olime seal kuskil kella seitsmeni,vahepeal otsustasime,et lähme grillima.Mõeldud tehtud, käisime poest läbi ja läksime rasmuse poole,sõime kõhud punni ja sealt läksime edasi Jörgeni poole tiksusime seal veidi, ning siis suundusime laari statale jalkat mängima,(õigemini teised mängisid ja ma istusin :-D)Sealt läksime tagasi jörgeni poole, seal oli väike istumine(või siis ära saatmis pidu)kõik  lähedased sõbrad tulid kokku ja chillisime seal. Kella 3'me paiku  hommikul otsustasime, et aeg on koju liikuda, kuna hommikul pidi  vara tõusma ja andu pidi veel  asjad kokku pakkima.Hommikul olin ma kohutavalt õnnetu, kuna andu läks pmst terveks suveks Pürnusse tööle.(ja noo camoon ,kui me iga päev ninat pidi koos oleme siis, alguses oli ikka päris raske) aga nii tagasi hommiku juurde ma lippasin andu juurest ruttu bussi peale ja läksin juuksurisse, Peale juuksurit sain ma annakaga kokku rääksime niisama juttu jne.
 Kuna ilmad olid endiselt suure pärased siis üks hommik helistas Kristi mulle ,et me võiks päevitama minna. Kristi tuli minu juurde ja me läksime katuse peale päevitama, päevitasime veidi, kui mõtlesime, et võiks pildistama minna. peale seda ma sain enda endise klassivennaga kokku ,rääkisime nsm juttu ja chillisime. Nädalavahetusel käisin ma Kristi uut töökohta chekkimas, päris mõnus koht oli rääkisime juttu ja jõime kohvi.

Paar päeva läks mööda kui andu hellas mulle, et nad on 30 min pärast tallinnas, et ma sätiks ennast valmis ja nad tulevad järgi mulle.Saime kokku ja esimene asi kui ma neid nägin, ma hakkasin naerma,sest see auto millega nad tulid, ei vääri isegi auto nimetus :-D igatahes sõitsime mustamäele saime tõnise sõpradega kokku,võtsime nad auto peale, käisime poest läbi ja läksime grillima.Õhtul viisme tõnni ja ta sõbrad koju, ning me anduga läksime jörgeni poole, hommikul kuuest oli äratus sõitsime stati võtsime kohvid ja sõitsime tõnnile järgi.Poole tee peal viskasid nad mind koju.
Üks õhtu kirjuasin annakale ,et kõht on jube tühi tahaks sööma minna,õnneks ta oli mu plaaniga nõus ja läksime sööma.Õhtul veel sain Taaviga kokku ja chillisime niisama.
Reede õhtul teatas andu mulle ,et nad tulevad linna, reede- laup pool päeva chillisime koos, olime niisama mõnusad, laupäeval andu saatis mind rongi peale ja ise läks bussi peale. Pühap jõudsin koju ja Kristi helistas ,et ta tahab sööma minna.Ta tuli rolluga mulle järgi, käisime hessis ja sealt suundusime tema juurde.Tegime fb video calli andu ja tõnniga ,kui ma järsku ütlesin kristile, et dvi lähme pärnusse nende juurde.Algul tundus see mõte ikka väga hull, sest esiteks, kell oli kuskil kaksteist, teiseks rolleriga?!kolmandaks me olime väsinud.Peale pikka mõtlemist oli kristi nõus, mis meil ikka kaotada on, saame lihtsalt üli vinge mälestuse juurde ja mõeldud tehtud.Hakkasime sõitma, tee peal oli selline tunne,et me lihtsalt külmume surnuks.See oli kohutav, never again !Aga samas ma/me ei kahetse, kuna see oli naljakas ja lahe kogemus.Kella 6 hommikul jõudsime kohale,mõlemad täiesti ära külmunud.andu andis meile joped ja tekid ning me jäime magama.Saime kuskil 2 tundi magada, ning läksime mere äärde ja alles seal hakkas meil Kristiga soe.Mehed tõid meile võikud ja siis hakkasime pärnu poole liikuma. Hüppasime statist läbi võtsime kohvid ja tankisime, sealt suundusime Pärnu selverisse ,sõime kõhud täis ja hakkasime liikuma, koju jõudsime kella 16'jast, esimes asjana ma läksin magama, sest ma olin kohutavalt väsinud. Ühesõnaga ma olen mega rahul, et me seal käisime ja ei kahetse midagi, muidugi oleks võinud öösel soem olla :-D


2/12/2016

Im falling to pieces

Tahaks jälle kirjutada, tahaks enda tunded, mõtted kirja panna.Ma tahaks et, keegi lihtsalt kuulaks mind ära, sõnagi lausumata, lihtsalt kuulaks.Ma isegi ei tea kust alustada, kõik on lihtsalt nii keeruline ja "leebelt" öeldes ka perses.Ma tunnen et ma ei jõua, noo lihtsalt ei jõua,Ma tean et  kõlab jälle mingi pubeka halana, tean et on ka palju hullemaid olukordi.Kuid kuskilt jookseb minu piir, ja mu piir on üsna katkemas.Tunnen ennast täpselt nii - im still alive, but barely breathing.Ma lihtsalt tunnen kuidas iga päevaga aina enam pasa sisse vajun.Ja kui te arvate et, ma ei pinguta siis te eksite.Ma üritan nagu idioot, aga noh välja kukub  nii nagu alati.Kohati tekib tunne et, kõik on lihtsalt surnud ring.Ja sellest ringist on nii raske välja rabeleda.Kõik on muutunud, liiga kiiresti, ma isegi ei tea kas nutta või naerda, aga seda ma tean,et ma pole rahul hetke olukorraga. Ma üritan enda elukesega edasi veereda, aga mida päev edasi ,seda enam ma tunnen ,nagu ma oleks elanud terve elu kuskil roosa mulli sees, mis äkitselt plahvatas.Mis on mingil määral tõsi,kuid see reaalsus on ikka sada korda hullem, kui ma oleks osanud arvata.Mis mind kõige enam häirib, on see et ma tahaks olla tugev, aga hell no. Iga pisem asi ajab mind endast välja ja ma hakkan nutma.Ma tahaks seda tunnet, et ma tean et mind toetatakse,aga hetkel mul on tunne, et ma oleks täiesti ihuüksi, ma tean et mul on kallid sõbrannad sõbrad ja vanemad.Kes mind toetavad, kuulavad , kuid mul on tunne, et keegi lihtsalt ei mõista mind.Samuti ma ei mõista iseennast ka.Mis ajab mind eriti närvi.Ma tunnen et ma oleks nagu mingi"asi".Siis kui mind vaja, siis pean kohe kohal olema.Muidu mind ei väärtustata, pidevalt ma pean midagi andma või tegema,ma niigi üritan ots otsaga kokku tulla,aga osad ei mõista lihtsalt(tean et päris nii ei ole, aga nii ma lihtsalt tunnen)Tahaks lihtsalt kõiges eemale,tahaks veidi lihtsal hinge tõmmata.Ma tunnen et ma lähen lihtsalt HULLUKS, ja kõik see lämmatab mind.Ma ausalt pingutan et olla parem tütar oma vanematele,parem õde,parem sõbranna,parem tüdruksõber,parem õpilane-ma ausalt proovin aga siis imbub ikka kuskilt mingi tark pea välja ja ütleb "juu sa ei pingutanud piisavalt või juu nii siis pidigi nii minema" ning see hetk ma tahaks esimese ette juhtuva esemega sind niiiiiiii kõvasti lüüa, ja küsida mis tunne on?Ühesõnaga ma olen üks hädapätakas, kes ei oska elada oma facking "ilusat" elu, kes vingub iga asja üle, kes ei pinguta piisavalt jne..ja see panebki mõtlema, kas ma pean edasi pingutama selja sirgu ajama ja tõestama et ma saan hakkama või lihtsalt loobuma.Ja tunnistama, et olen täielik hädapasun.

11/04/2015

.

Peale 3kuud, olen otsustanud, et peaks järjekordse blogi postituse tegema. Tegelikult olen pikka aega mõelnud, et teeks, aga kuidagi jääb see ikka ainult plaaniks.
Ma ei tea, kas minuni on ka jõudnud see "sügismasendus" või mis toimub. Ma ei jaksa lihtsalt enam. Ma ei viitsi koolis käia. Ma ei jaksa pingutada.Mul puudub täielik motivatsioon kõige suhtes. See on lihtsalt nii kurnav.igapäevaga tunnen ma aina rohkem,et ma tahaks paberid koolist välja võtta.Ja lihtsalt oma probleemide eest joosta.
Aga miskipärast on tunne, et sellest ei oleks palju abi.See teeks olukorra veel hullemaks.Ma olen viimasel ajal nii palju asju valesti teinud,käitunud, öelnud ja ka inimesi alt vedanud.Aga andke andeks, ma ei ole multifunktsionaalne, et ma jõuan igale poole.
Ja veel teiste muredega tegelda.lets face the  facts kõige rohkem saad sina ISE ennast aidata. Ma ei taha tunduda isekas, aga tõesti,ma ei viitsi enam.Ma ei viitsi inimestega isegi enam suhelda,mul on lihtsam vait olla ja teha nägu,et kõik on "ok"
Aga see ei ole vale ju. Mul on õigus öelda ja käituda nii nagu ma tahan.
Ükspäev vaatas mu sõbranna,minu vana lapsepõlve pilti ning küsis"KUHU SEE ÕNNELIK LAPS NÜÜD KADUNUD ON?!"See hetk, ma vastasin seda pilti ja mõtlesin, wou ma tõesti tundun seal pildil nii õnnelik ja rahulolev kõigega.
Miks ma praegu ei võiks nii olla?Ja siis jõudis reaalsus kohale.Mul ei olnud selliseid probleem, nagu praegu.Ma tunnen, et ma elaks kahte elu korraga kodus üks, ning väljas pool kodu teine.
Ma lihtsalt loodan, et kõik saab varsti korda, ja ma ei pea endalt  küsima miks?milleks?kuidas?millal jne..

8/25/2015

.

Hetkel ei teagi, kust mul jälle tuli tahtmine siia kirjutada. Kuid lihtsalt kusagil on vaja elada oma tunded ja mõtted välja.
Viimasel ajal ma ei saa aru, mis toimub, kus ma olen ja miks ja kas see on üldse õige, mida teen. Tekib nii palju küsimusi, mille peale mõeldes ma lähen lihtsalt h-u-l-l-u-k-s. Ma varsti ei jõua lihtsalt enam kõike enda sees hoida ja murdun.
Täna küsis üks inimene mu käest, et "mis sinuga on juhtunud?" -ausalt ma ei osanud midagi vastata,ning ma olen terve õhtu selle üle mõelnud.Selle lühikese ajaga on nii nii kohutavalt palju muutunud, et see vist on minu jaoks hetkel normaalne juba, et ma ei saa ise ka aru mida ma teen, ma lihtsalt lähen vooluga kaasa. Aga kas see on siis vale?
Ma ei suuda võtta ennast kokku selleks, et inimestega normaalselt suhelda. Sest ma lihtsalt ei jaksa.mul on lihtsalt inimestest ükskõik,ei ärge saage valesti aru, mul ei ole ükskõik teist, mul on sellest jamast nii kõrini, pidev valetamine,varjamine.. See pask lihtsalt kasvab üle pea.Ma tunnen ennast nagu elav laip.mul on kõigest lihtsalt nii pohhui..Ma olen täiesti emotsioonitu tuim tükk.Kes vaatab kuidas asjad kulgevad.Pehmelt öeldes, ma tahaks enda sisikonna välja kookida äkki siis hakkaks parem?Minult pidevalt küsitakse
"Kuidas sul läheb?"tavaliselt vastan sellele küsimusele automaatselt,et "hästi ikka". Miks ma ei suuda inimestele  tegelikult ausalt rääkida, rääkida asjadest nii nagu nad on? või ma saan lihtsalt aru, et sind ei kotti see ja ma ei hakka sulle seletama KUIDAS MUL TEGELIKULT LÄHEB.Küsimusi tekib kuradi palju.Miks?Mille pärast?Millal?Kuidas?Ma olen omadega nii tupikus et,ma ei oska sellest välja rabeleda.See lihtsalt matab mu enda sisse elusalt.


8/12/2015

52 day blog challenge

Ma pole kindel, kas see on OK challenge, aga ma leidsin selle ühest blogist ja mõtlesin, et oleks põnev ise ka proovida. Anyways, sirvisin just üht blogi ning blogi omanik oli otsustanud teha 52 week blog challenge't, aga mõtlesin, et teen asja "põnevamaks" ning, teen hoopis 52 day blog challenge. Kuna kui ma peaks iga nädal ühe uue asja sealt challenge'st postitama, siis mu "üritus" läheks kindlasti aia taha:-D (sest me kõik teame kui laisk blogija ma olen)Aga eks proovime ja vaatame, mis sellest välja tuleb.(vahepeal üritan teha tavalisi postitusi ka,  aga lihtsalt see challenge tundub suht cool ja tahaksin proovida :-D)

8/11/2015

MUHU




 Tere(nonii see kord ma ei saanud vigastusi omale :D :D)Ühesõnaga pikalt ma ei jaksa kirjutada, või ei mäleta.. Reede  hommikul läksime Mario emaga praami peale,kuskil 1o ajal olime kohal. hakkasime kohe ette valmistusi peo jaoks tegema.See aasta toimus sama pidu ,mis eelmine aasta ''mentide suvepäevad'' mille dress code oli ''siin me oleme või ''mehed ei nutta'', minu üllatuseks oli päris palju inimesi sellest kinni pidanud.Peole oli kutsutud bänd.. algul olin ma üsna skeptiline nende suhtes, kuid kui nad olid oma paar lugu ära esitanud ,siis mu arvamus muutus.. iseg hakkas meeldima, kuid tundus ,et enamustele meeldis.Pidu kulges suurepäraselt ja joogiselt, paljud olid samad näod ,keda eelmine aasta olin kohanud.Magada sain ma/me 3 päeva peale kokku kuskil 10h.Laupäeva õhtul oli suurem seltskod minema läinud, kuid siiski me tiksusime jälle hommikuni üleval. Rääkisime tantsisime jnejne.. Kuskil 11 ajal hommikul helistas Niilo mulle ja nad võtsid mu auto peale,käsisme hommikust söömas, ning terve tee Tallinna me kaineks küll kuidagi ei saanud.Koju jõudes oli mul väga hõre ja kohutav pohmell ning ma lihtsalt magasin vahelduva eduga.Ühesõnaga vaadake pilte sest midagi tarka ma juurde lisada ei oska(vabandan, et osad pildid on udused, sest kõikk klõppsud pole minu tehtud)