4/28/2018

Home is not a place…it’s a feeling
















Heii semud, see kord tuleb sootuks teisel teemal postitus. Tundub et mu eluke hakkab üles mäge minema :-D
Ühesõnaga kaks nädalat tagasi sain ma oma pesa, kuna huvilisi on nii palju ,et milline mu pesa siis välja näeb, mõtlesin et teen eraldi postituse, ehk saate aimu. Selline mõnus ja avar pesake ta mul ongi. Aga ühesõnaga kuulutuse leidsin lihtsalt' 'lampi'' ja juba järgmisel päeval läksin vaatama.Nii kui uksest sisse astusin tuntsin, et sellest saab minu kodu.Kuidagi nii minulik ja sossu :-D.Kõik käis nii kähku et pühapäeval(oma sünnipäeval)kolisin sisse.Asukoht on ka super buss läheb otse maja eest linna ja tagasi, vanemad on ka läheduses.Paljud küsivad et palju ma siis üüri maksan, ütlen nii et saan hakkama :D jään ellu, ei pea ainult nuudlitest toituma.Ega ma rohkem ei oskagi midagi lisada, ütlen vaid seda et kellel võimalust ja julgust siis kindlasti tehke seda, soetage oma pesa.Ütlen ausalt ,et ma ei kujutaks ette kui ma peaks vanematega koos elama(palun vabandust, vanemad)Aga üksi elada on nii mõnus, ma lihtsalt naudin sajaga seda. On pisut hirmutav küll jah, et kas saan hakkama jne aga kõik on minu enda teha. Olge muhedad!


4/01/2018

Sometimes when things are falling apart they may actually be falling into place

Mul on nii palju öelda, ja teha. Ma ei saa endale lubada enesehaletsust, kuid ometigi ma teen seda, teen etteheiteid endale. Jah mulle on seda öeldud,et see mis juhtus ei olenenud minust, mis tehtud see tehtud. Mina ei peaks end süüdi tundma, aga ometigi ma tunnen. Mul on lihtsalt nii nii kahju et seda on raske sõnadesse panna.Aga samas ma olen enda üle uhke, ma tegin seda, mida ma oleksin pidanud juba varem tegema. Ja ma tunnen end reaalselt hästi,seda on imelik öelda aga ma olen õnnelik et sellise otsuse tegin. Mul on sõbrad, imelised sõbrad, kõik pisut oma moodi kuid siiski, minu inimesed. Lihtsalt minu- ma ei vahetaks neid mitte kellegi vastu. Reedel sain ma piisavalt kinnitust ja julgust tänu oma sõpradele, ma loodan et see ka nii jääb. Ma reaalselt nautisin igat sekundit seda mis seal toimus .Kuid samas ma ütlen ausalt, ma kardan ja parem oleks lihtsalt selle rongi pealt maha hüpata ja uus rong, tee leida?Tegelikult selle uue teega ma ka tegelen, ma tahan siit minema, kaugele.Ma tahan kõike uuesti alustada, ma tahan iseenda heaks elada, seekord sean ma ennast esikohale, teised on teisejärgulised. Palun väga, pidage mind nüüd egoistiks, aga nii ei saa elada, kui sa sead teised esikohale. Jah, olen Mery -endiselt abivalmis ja hea südamlik, katsun ka Teiste jaoks olemas olla, aga usaldamisega läheb aega.See kui palju ma haiget olen saanud, ja millise roosamulli sees mind koguaeg hoitud on, lihtsalt halb, samas ma saan aru, taheti parimat aga nojah kaua sa ikka jaksad seda mulli puhuda. See lihtsalt pidi ükshetk katki minema.Parem hilja kui mitte kunagi.Ma lihtsalt ei suuda ma olen nii messy, ma kaklen peas iseenda mõtetega, kõlab nagu oleksin mingi psühh :DAga ma ei suuda ,ma tahaks et mul oleks lihsalt keegi ,kes ütleks dav mery istu maha ma kuulan(olen olemas), ilmselt ma isegi ei suudaks midagi rääkida, vaid lihtsalt hakkaks nutma ja ütleks et kõik on ju hästi, nagu alati. Valetan ise endale, sest lihtsam on öelda hästi, kui seletada mis minuga toimub, mida ma tunnen.Ma olen õnnelik et ma suutsin selle negatiivsuse selja taha jätta, ja ilmselt läheb nüüd kõik paremuse poole.Peab minema .See kõik mis oli jääb minevikku aga ma kardan tuleviku ma kardan jälle kukkuda ja kõndima hakkata. Aga nagu mu ema ütles kõik läheb paremaks ja ma saavutan kõik mida ma tahan, kui vaid pingutan ja tõestan.Eks paistab mis eluke mulle ette söödab.Aga parem oleks , et see oleks midagi head, sest lööke olen ma saanud piisavalt.

3/06/2018

“The world as we have created it is a process of our thinking. It cannot be changed without changing our thinking.”

Tere taas, etteruttavalt mainin, et see postitus tuleb taas sellest, mida ma tunnen ja mõtlen.Seega kui see sulle huvi ei paku, pane ülevalt ristikesest kinn.Tahaks jälle kirjutada, mida ma tunnen.Aga ma ei tea ise ka mida ma tunnen või peaksin tundma.Või on minuni kevadväsimus jõudnud, ei tea.Viimasel ajal on kuidagi kõik nihu läinud, nihu on veel leebelt öeldud.Pigem terve see kuu on üks kohutavalt sitt kuu olnud.Olen järeldusele jõudnud et, mitte kedagi no absoluutselt mitte kedagi ei saa usaldada.Kõik ainult lubavad ja lubavad,aga lubadusi ei täideta,ja pealekauba oldakse nii kahepalgelised, et ma ei vaevugi enam suhtlema.Sest mu ootused purustatakse igapäev.Paar nädalat tagasi,ütlesid  mulle inimenesed,midagi, mis pani mu ikka väga sügavalt mõtlema ja seda kahest vaatepunktist.Tegelikult seda on üks inimene mulle veel öelnud, aga lasin selle kuidagi kõrvust mööda,kuid nüüd, ma ainult mõtlen selle peale.Esiteks kuidas nad julgesid seda mulle öelda?Ei ärge saage minust nüüd valesti aru et olen pahane aususe pärast, ei ma olen lihtsalt ??ja see ehk tõi mu maapeale tagasi,ning suudan selgepilguga jälle asju vaadata.Jah, muidugi see on mu elu ja pean ise otsustama.Aga äkki neil on õigus?Äkki ma peaks neid kuulama?Või lihtsalt oma roosamulli sisse tagasi sukelduma,ja tegema näo ,et kõik on korras ja vaatama kuidas asjad kulgevad.Aga samas kuskilt jookseb piir.Mul on tunne, et ma oleks nagu nähtamatu või siis täiesti tundetu.Mitte nüüd selles mõttes tundetu, et mul ei oleks tundeid, vaid teised arvavad ,et mul ei ole tundeid, sest teie käitumine tekitab küll minus selliseid mõtteid.üleüldse mu elu on lihtsalt üks sasipundar.Igapäev on nagu üllatusmuna kunagi ei tea, mis tänane üllatus on, kahjus "üllatus" on siiski negatiivne üllatus.Ja ma lihtsalt ei jaksa,ma niii niii väga loodan, et ehk tänane päev tuleb parem, aga kus sa sellega, igapäevaga aina rohkem läheb putsi ja ikka korralikult.Ma tahaks et see lihtsalt LÕPPEKS.Tegelikult ma ei tea ise ka ,mida ma tahan?Või noh ma tean mida ma tahan, aga selle jamade keskel,kas ikka tahan?Kas ma suudan?Kas ma olen piisaval tugev?Kas ja miks on ilmselt mul lemmikud sõnad viimasel ajal.Muidugi mulle meeldib ennast selle mõttega ka lohutada, et juu siis nii peab minema, aga kas ikka peab,?Äkki ma saan seda muuta, aga kas saan?Mul on nii palju küsimusi, millele ma vastust ei saa, ilmselt isegi saaks,aga kas ma jälle tahan, tahan veel rohkem haiget saada, või ehk ongi nii parem et olen teadmatuses, mis mind omakorda endast välja viib.Ma tahan tagasi seda aega kus ma olin õnnelik,rõõmus ja tundsin ennast hästi.Aga hetkel on mul peas miljon mõtet,tunnen rahutust, kardan-kardan väga erilisest ja kallist inimesest ilma jääda, kõik see jama lihtsalt lõhub mind.Ja kui ütlen et lõhub, siis ikka korralikult.Tahaks kõik ära unustada ja lihtsalt puhtalt lehelt kõik uuesti teha.sest see kord ma oleks targem,võik kas oleks aga ilmselt ma teeks väga väga palju asju teisiti.Aga samas ehk nii peab minema, äkki see ongi mingi märk või ma ei tea.Ma tunnen et ma olen muutunud, ma lihtsalt tunnen,et ma ei saa enam hakkama, ja kas üldse tahan,ma ei soovi enam mitte kellegiga suhelda, jah ma võin suhelda aga ise ma kontakti ei otsi, ma ei taha,ma reaalselt ei taha.Ma tahan üksi olla omas koopas, lihtsalt olla.Ma olen omadega nii sassis et see on lihsalt K O H U T A V.Ainukesed emotsioonid mida ma viimaselajal tunnen on valu,hirm,segadus,teadmatus, et ma pole piisavalt tähtis, mind ei väärtustata jnejne.Ma ausalt ei jaksa nii see lihtsalt tapab mind seesmiselt.    M.A  L.I.H.T.S.A.L.T  E.I  J.A.K.S.A
Ühesõnaga ma nii nii väga loodan, et kõik laabub peagi.

12/25/2016

Jõulud

Tere.Ma ei ole jälle mingil põhjusel päris pikalt siia midagi kirjutanud.Ega mul tegelikult polegi millest kirjutada, kuna kõik päevad mööduvad mul samamoodi,hommikul tööle ja õhtul kukun surnuna voodisse.Kuna eile olid jõulud siis mul üht teist on kirja panna.Minu jaoks on alati jõulud tähendanud perega koos olemist,see aasta aga oli pisut erinev.Ma olin koos perega, kuid mitte oma päris perega,ma küll rääkisin oma perega aga see ei olnud see.Ärge saage nüüd valesti aru ,et mulle ei meeldi oma teise perega olla :D kuid oma pere on siiski oma.Ühesõnaga hommikul ärkasin üles tulin trepist alla,väiksed lapsed jooksid mulle vastu ja olid juba nii excited, seletasid kui palju kinke kellelgi on, muidugi ma suutisn olla tuim, ja nähvata lastele ,et te juba suutsite kuuse all tuhnida :D Veidi aja pärast tegime Andreasega oma kingi lahti mis minu pere saatis.Siis ma andsin talle omalt poolt ka kingi kätte, tundub et ta on sellega päris rahul.

lasin kohvi kurgust alla ja hakkasime toimetama.Kes koristas kes tegi süüa.Kuskil kella kuueks oli
kõik toit valmis, sätisime ennast ja kella seitsmest tulid külalised.Sõime veidike ja asusime oma kinke avama.Kingid avatud chillisime niisama ja tegime kaminasse tule jõime glögi ,mingi hetk sai jõulutoit valmis.Süüa oli kohutavalt palju, kartul kapsas,liha, salatid,sült,kooke,komme jnejne..Sõime kõhud punni ning chillisime kamina ees rääkisme juttu ja viskasime nalja.


 Ühesõnaga mul olid väga väga toredad jõulud ja ma jäin väga rahule oma kingitustega.

6/17/2016

Sometimes all you can do is lie in bed, and hope to fall asleep before you fall apart.

See on üüpris naljakas, kuidas inimeste sõnad ja teod, võivad mind niimoodi jalust rabada, jah ma ei pruugi sellest välja teha, aga olgem ausad see teeb haiget. Ma võin naeratada peale seda näo teha, et kõik on korras aga ei. Ma olen kõike kuulnud( mitte päris kõike, aga saate aru küll)kuid see lihtsalt teeb haiget.Inimesed keda ma tõesti arvasin olevat enda kõrval, ei ole seda.Mida päev edasi seda enam ma tahan kõigest loobuda, mul ei ole lihtsalt enam jõudu, ega tahet edasi pingutada.Mulle tehakse igapäevaga aina rohkem selgeks, et ma olen üksi. Ma tean, et ma ei ole üks, sest mul on perekond, aga hetkel on selline tunne.Mitte keegi ei tea, mida ma tunnen ja seda on isegi raske sõnadesse panna.. Hirm? segadus?valu? teadmatus?kurbus?Ma lihtsalt ei suuda, ei taha, ei jaksa enam, lihtsalt ei.Selline tunne, et mulle on otsaette kirjutatud suurelt "palun tehke mulle haiget"..Viimasel ajal tuletatakse mulle pidevalt meelde minevikus tehtud vigu, aga guess what, meil kõigil on omad vead ja ma olen nendest juba aru saanud, seega aitab.Ma tahaks lihtsalt tugev olla,aga ma ei jõua, ma tunnen kuidas ma igapäevaga aina enam murdun.Vahet pole mida ma ka ei teeks alati olen ma süüdi ja kõiges!Ma olen lihtsalt nii done oma eluga..Im tired of being always there for others - ja kui mul kedagi vaja on siis leitakse alalõpmata vabandusi.Ühesõnaga not happy, not sad, but empty...

6/15/2016

Life was meant for good friends & great adventures...

 Helo, päris pikk paus on jälle sisse tulnud, anyways  ma mõtlesin, et kirjutaks siia natukene oma tegemistest.Eks näis kuidas see välja kukub ja kui palju ma üldse midagi mäletan :- D Kõigepealt kuu aega tagasi olin ma haiglas 3 nädalat, ütleme nii et need nädalad olid kohutavad, ega ma eriti midagi sellest ei mäleta, kui pidevalt olin tilguti alla ja kohutavalt halb oli olla ning jube suur kodu igatsus oli, sõbrad ja perekond käisid mind muidugi vaatamas, kuid ausalt see oli masendav.Diagnoosiks panid neeruvaagnapõletik, südamerütmihäired, veremürigitus, ning kopsus oli vedelik, ühesõnaga oli meeldiv :-D


sain haiglast välja ja hakkasin vaikselt taastuma, algul oli ikka päris nõrk ja kehv olla.Enamus aja veetsin ma anduga ma isegi ei mäleta, mis me kõik vahepeal korda saatsime, aga kui ilmad ilusamaks ja soemaks läksid, helistas jörgen,et me läheks  autodega männikule wakeparki, mõeldud tehtud!Nii me suundusime sinna poole, jörgeni, celine, anduga, gaili, rasmuse ja johaniga..Sõitsime autodega sinna ja veetsime terve päeva seal, mängisime võrku ja päevitasime. Paar päeva läks mööda ja siis me läksime gaili, rassi ja anduga Maidlasse ujuma ja päevitama,(isegi mina, külmavares, käisin ujumas, wuhuu) olime seal kuskil kella seitsmeni,vahepeal otsustasime,et lähme grillima.Mõeldud tehtud, käisime poest läbi ja läksime rasmuse poole,sõime kõhud punni ja sealt läksime edasi Jörgeni poole tiksusime seal veidi, ning siis suundusime laari statale jalkat mängima,(õigemini teised mängisid ja ma istusin :-D)Sealt läksime tagasi jörgeni poole, seal oli väike istumine(või siis ära saatmis pidu)kõik  lähedased sõbrad tulid kokku ja chillisime seal. Kella 3'me paiku  hommikul otsustasime, et aeg on koju liikuda, kuna hommikul pidi  vara tõusma ja andu pidi veel  asjad kokku pakkima.Hommikul olin ma kohutavalt õnnetu, kuna andu läks pmst terveks suveks Pürnusse tööle.(ja noo camoon ,kui me iga päev ninat pidi koos oleme siis, alguses oli ikka päris raske) aga nii tagasi hommiku juurde ma lippasin andu juurest ruttu bussi peale ja läksin juuksurisse, Peale juuksurit sain ma annakaga kokku rääksime niisama juttu jne.
 Kuna ilmad olid endiselt suure pärased siis üks hommik helistas Kristi mulle ,et me võiks päevitama minna. Kristi tuli minu juurde ja me läksime katuse peale päevitama, päevitasime veidi, kui mõtlesime, et võiks pildistama minna. peale seda ma sain enda endise klassivennaga kokku ,rääkisime nsm juttu ja chillisime. Nädalavahetusel käisin ma Kristi uut töökohta chekkimas, päris mõnus koht oli rääkisime juttu ja jõime kohvi.

Paar päeva läks mööda kui andu hellas mulle, et nad on 30 min pärast tallinnas, et ma sätiks ennast valmis ja nad tulevad järgi mulle.Saime kokku ja esimene asi kui ma neid nägin, ma hakkasin naerma,sest see auto millega nad tulid, ei vääri isegi auto nimetus :-D igatahes sõitsime mustamäele saime tõnise sõpradega kokku,võtsime nad auto peale, käisime poest läbi ja läksime grillima.Õhtul viisme tõnni ja ta sõbrad koju, ning me anduga läksime jörgeni poole, hommikul kuuest oli äratus sõitsime stati võtsime kohvid ja sõitsime tõnnile järgi.Poole tee peal viskasid nad mind koju.
Üks õhtu kirjuasin annakale ,et kõht on jube tühi tahaks sööma minna,õnneks ta oli mu plaaniga nõus ja läksime sööma.Õhtul veel sain Taaviga kokku ja chillisime niisama.
Reede õhtul teatas andu mulle ,et nad tulevad linna, reede- laup pool päeva chillisime koos, olime niisama mõnusad, laupäeval andu saatis mind rongi peale ja ise läks bussi peale. Pühap jõudsin koju ja Kristi helistas ,et ta tahab sööma minna.Ta tuli rolluga mulle järgi, käisime hessis ja sealt suundusime tema juurde.Tegime fb video calli andu ja tõnniga ,kui ma järsku ütlesin kristile, et dvi lähme pärnusse nende juurde.Algul tundus see mõte ikka väga hull, sest esiteks, kell oli kuskil kaksteist, teiseks rolleriga?!kolmandaks me olime väsinud.Peale pikka mõtlemist oli kristi nõus, mis meil ikka kaotada on, saame lihtsalt üli vinge mälestuse juurde ja mõeldud tehtud.Hakkasime sõitma, tee peal oli selline tunne,et me lihtsalt külmume surnuks.See oli kohutav, never again !Aga samas ma/me ei kahetse, kuna see oli naljakas ja lahe kogemus.Kella 6 hommikul jõudsime kohale,mõlemad täiesti ära külmunud.andu andis meile joped ja tekid ning me jäime magama.Saime kuskil 2 tundi magada, ning läksime mere äärde ja alles seal hakkas meil Kristiga soe.Mehed tõid meile võikud ja siis hakkasime pärnu poole liikuma. Hüppasime statist läbi võtsime kohvid ja tankisime, sealt suundusime Pärnu selverisse ,sõime kõhud täis ja hakkasime liikuma, koju jõudsime kella 16'jast, esimes asjana ma läksin magama, sest ma olin kohutavalt väsinud. Ühesõnaga ma olen mega rahul, et me seal käisime ja ei kahetse midagi, muidugi oleks võinud öösel soem olla :-D